Kuidas tulla toime keeruliste inimeste ja olukordadega?

Miks mõni suhe või suhtlussituatsioon ei õnnestu? Suhtlemine on meie peamine tegevus. Olenemata tegevusalast hõlmab suhtlemine väga suure osa meie ajast kodus, tööl, kaupluses ja mujal. Ilmselt oleme kõik kogenud olukordi, kus meid ei mõisteta või meie ei mõista teisi ning kogenud erimeelsusi ja konflikte, kirjutab portaal raamatupidaja.ee.Tõenäoliselt oleme mõnigi kord nimetanud selles olukorras suhtluspartnerit keeruliseks või raskeks isikuks. Raske klient, raske kolleeg, raske ülemus. Ent kas keegi meist on valmis tunnistama, et oleme ise rasked isikud? Ilmselt mitte. Võib-olla polegi keerulisi inimesi olemas?

Suhtlussituatsiooni õnnestumise ja ebaõnnestumise parameeter ei ole see, kas saame enda tahtmise või teise osapoole nõusoleku, vaid mõistmine. Mõnikord on maksimum see, et saame mõlemad aru, et me ei saa üksteisest aru või et oleme täiesti erinevatel seisukohtadel.

Mittemõistmine tekib peamiselt kahel põhjusel. Kas lähtutakse erinevatest eeldustest ehk osapooltel on erinevad fundamentaalsed väärtused ja hoiakud. Või ei sobitu valitud suhtlemisviisid ehk räägitakse erinevat keelt.

Esimese põhjusega ei saa eriti midagi ette võtta ning tihti on maksimaalne võimalik tulemus see, et tõdetakse teise poole fundamentaalselt erinevat maailmavaadet. Sellistel juhtudel on tihti ainsad kokkuleppe või koostöö võimalused kas väga üldised või formaalsed. Näiteks eri religioonide esindajad suudavad kokkuleppeid saavutada sotsiaalse hoolekande alal ehk inimliku hoolimise, mitte aga veendumuste pinnal. Teine põhjus esineb nn keeruliste olukordade puhul palju tihedamini ning samuti on selle puhul palju enam võimalusi parema lahenduse leidmiseks.

Astu suhtluspartneri kingadesse

Peale tõdemist, et suhtlemise edukuse mõõdupuu on mõistmine, on üks esmaseid mooduseid mõistmise suurendamisel n-ö teise maailma astumine. Me tahame, et meid mõistetakse ning eeldame, et kui suudame enda seisukohad vestluspartnerile selgeks teha, jõuamegi mõistmise ja suurepärase suhtlemiseni.

Kahjuks lähtub teine inimene täpselt samast eeldusest ning tihti koosneb ebaõnnestunud suhtlemine just vastastikustest enda mõistetavaks tegemise katsetest. Ilma igasuguse altruismi ja paatoseta on puht funktsionaalselt mõnikord kasulik esmalt püüda mõista vestluskaaslast, sest siis ja ainult siis on ta valmis ka meid mõistma.

William J. Seymour on kirjeldanud lugu, kus ta ostis enda tütrele sünnipäevaks fotoaparaadi. Vanemad panid aparaadile filmi sisse ning laps hakkas pilti tegema. Filmi ilmutamisel selgus, et laps oli kogemata negatiivile valgust lasknud ning kõik pildid ebaõnnestusid. Tütar oli endast väljas ja nuttis. Seymour hooliva isana tahtis last lohutada ja ütles talle, et pole midagi, need polnud ju eriti olulised pildid. Laps läks veel rohkem endast välja. Kuidas isa ei saa aru, et need olid tema elu esimesed ja seega väga olulised pildid.

Seymour taipas, et ainuke viis saavutada selles olukorras soovitud mõju ehk last lohutada, on aktsepteerida teda sellisena, nagu ta praegu on ning ta ütles tütrele, et need olid tõesti olulised pildid ja tal on väga kahju. Kui laps nägi, et isa mõistab teda, muutus ta palju rahulikumaks ning ütles, et mis siis ikka, teeme uued.

Sarnane tõmbab ligi sarnast

Meisse on kodeeritud vajadus turvalisuse järele. Kõik, mis on meie jaoks tuttav, tekitab kindlustunnet ning võõras pigem pelutab. Seepärast leiame kiiremini kontakti inimestega, kelles on midagi tuttavat, midagi sarnast meie endiga. Sarnane maailmavaade, samasugune hobi, ühised tuttavad või isegi sama haigus. Ühise keele leidmiseks on kasulik keskenduda ühisele. Kui ei ole ühiseid eeldusi – hobid, tuttavad jne –, siis võib selleks olla ühine soov leida lahendus või saavutada tulemus.

Konflikti korral ei ole esmalt vaja keskenduda sellele, milline peaks olema lahendus, sest see võib osaliste jaoks olla erinev. Tuleb rõhutada seda, et mõlemad konfliktipooled tahavad leida lahendust. Seejärel saab hakata otsima ühisosa, mille suhtes mõlemad osapooled on ühel meelel.

Näiteks kui koolis on tekkinud konflikt lapsevanemate ja õpetaja vahel, ei ole vaja esmalt keskenduda sellele, kumb peaks midagi tegema, sest ilmselt usuvad lapsevanemad, et kool ja õpetaja peaksid seda tegema ning õpetaja arvab, et hoopis lapsevanemad. Palju kasulikum on esmalt kinnitada, et mõlemad tegutsevad lapse huvide nimel. Samuti saab kasutada väikseid alateadvusele suunatud nippe, et anda teisele osapoolele mõista, et olen sinu moodi, minuga on turvaline suhelda.

Selleks tasub peegeldada vestluskaaslase antavaid signaale, kehakeelt, hääle omadusi, kõnemaneeri. Kui seda teha delikaatselt, nii et suhtluspartner ei taju, et teda matkitakse, on tegemist väga hea tööriistaga, mis tekitab vestluskaaslases turvatunde.

Teooria tõesus väljendub praktikas

Tegemist ei ole manipulatsiooni, vaid täiesti loomuliku suhtlemisviisiga. Kui inimeste vahel on hea kontakt, siis nad hakkavad alateadlikult peegeldama teineteise suhtlemismaneere ehk rääkima ühte keelt. Kehakeele peegeldamisel kehtib reegel, et poosi või žesti muutumisel on kasulik jätta viiesekundiline paus enne selle peegeldamist.

Need on väiksed, ent praktikas tõhusad nipid, kuidas oma suhtlemist edukamaks muuta. Mida rohkem lähtuda eeldusest, et inimesed ei ole keerulised, ning mida enam suudame teiste inimeste maailma astuda, seda lihtsamini ja kiiremini suudame leida ühist keelt. Garantiid ei ole kunagi, ent võimalused paremateks ja tulemuslikumateks suheteks on suuremad.

Autor: Jaanus Kangur, Kangur Koolitusteenused OÜ